Tallinn
Kesklinn
Sissejuhatuseks - seda lugu kirjutama asudes avastasin, et Tallinna Kultuuriväärtuste Ametis kasutusel olevad kaks ratast soetati juba aastal 1999. Tervitagem auväärseid juubilare õde-venda S. C. Otte!
Käesoleva teadustöö aluseks on järgnev hüpotees: kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse- ja miljööalade osakondade töö iseloomust tulenevalt pole mõistlikumat liikumisvahendit veel välja mõeldud kui jalgratas.
Kultuuri-, muinsus- ja miljööväärtuste kaitsmine ja edendamine Tallinnas nõuab pidevat valmisolekut, kiiret reageerimist ja üldist mobiilsust. Objektile minnes saab loodetavasti omanikule õlale patsutada tublilt ette võetud renoveerimise (mõtte) eest või on ekskavaatorikopp avastanud keskaegse linnakassa jäänused, aga võibolla on juba õel arendajakäsi kirvest kaunis miljööalas puumaja seina löömas. Kõik juhtumid eeldavad ameti inimese kiiret kohalejõudmist ja sekkumist
Võttes arvesse ameti esteetilist ja arhitektuurselt vaimustavat, kuid logistiliselt ja transpordi mõttes ebamugavat asukohta Raekoja platsil, võib auto kui operatiivsõiduki kiirelt maha kanda. Vaid ühel kiirreageerijal meist on võimalus kontori lähedal parkida ja teda tüüdatakse pigem talvel või kaugemate piirkondade puhul.
Seetõttu soetatigi 10 aastat tagasi 2 jalgratast ja ma ütlen - väärt iga krooni! Räägitakse, et tegelikult soetati kolm. Ameti juhatajal, kujutate ette, oli ametiratas, mitte auto. See aga varastati väga kiiresti ja kurval moel otse Vabaduse platsilt, kui juhataja peamajas tööasju ajas. Meie kaks tubli veterani läbivad käesoleva loo kirjutamise ajal kevadhooldust ning kurva uudisena selgus, et mustanahaline Ott vajab uut „puusaliigest“ tagumise rummu näol. Peale seda on aga mõlemad täisvalmiduses. Isegi kiivrid ja helkurvestid on olemas, et oleks turvaline ja oleksime eeskujuks kõigile noorematele ja vanematele liiklejaile. Olgem ausad – kaitsed muinsuskaitsjat, kaitsed muinsust.
Kevadel, kui Raekoja plats hakkab täituma töömoraalile laastavalt mõjuvate välikohvikutega, päike lubab koju jätta mütsi ja salli ning meie ameti üksikud suitsetajad keldrist terrassile kolivad, on sage olukord, kus esimesed usinad on varavalges ratastega objektidele vuranud ja ülejäänud utsitavad telefonitsi neid ruttu naasma, et ka oma käigud ära teha.
Kogu vanalinna kaitsevöönd, Pelgulinn, Kalamaja, Kesklinn ja muu ümbritsev - kuhugi ei jõua ei jalgsi, auto ega ühistranspordiga kiiremini kui rattaga. Lisaks pole muret parkimisega. Võrdselt oluline operatiivsusega on tervise aspekt. Terve talvehooaja lauataga rühti ja silmi hävitanud ning erinevate (ühis)iseliikuritega liigelnud ametnikud saavad värsket õhku, puna põskedele ja nende näole tekkib aina rohkem rõõmsat naeratust. Rõõmus ametnik on hea ametnik, siis on kodanikud rõõmsad ja kodanike perekonnad on rõõmsad ja nende sõbrad on rõõmsad ja...
Mitmedki meist on aru saanud, et 2 ratast ei ole piisav ja selleks, et päev ei läheks lörri, avastades rattanurgast haigutava nukra tühjuse, käiakse tööl oma rattaga. Nii mõnigi sõbralik lahing on löödud teemal, kuhu meie majas peaks rattaparkla tegema. Kas arhitektuuriliselt terviklikku dielesse või kuhugi tagatubadesse. Kahjuks keskajal ei osatud ehitada maja vaatega tulevikku. Hetkel hoitakse rattaid seal kõige loogilisemas kohas – seal, kus nad ees ei ole. Selle koha asukoht on aga pidevas muutumises. Põnevust igasse päeva!
Tarmo Tähepõld
|
