|
Tartu
Tere, käesolevaga esindan Tartu linnas asuva firma Artes Terrae OÜ rattasõprust. Oleme 8 püsitöökohaga väikeettevõte, ja tegeleme erinevat laadi väliruumi kujunduste projekteerimisega. Meie firmas on 1 ametiratas. - kui palju on regulaarseid rattakasutajaid töötajate või klientide hulgas Töötajate hulgas on 2 regulaarset jalgratta kasutajat. Kliendid on üldiselt ikka autode põhised liikujad. - kuidas on asutus rattakasutust töötajate hulgas soodustanud Asutus on töötajatele hankinud ühe linnasõidu jalgratta koos vajaliku lisavarustusega. - kas ja kui palju on ametirattaid On 1 ratas. - kas ja kui palju on ühiskasutuses jalgrattaid Ametiratas ongi ühiskasutuseks. - Kas ja kuidas töötajatele kompenseeritakse isikliku ratta kasutamisega seotud kulutusi? Isikliku ratta omanikud oma rattaid ei kasuta. Seetõttu pole kompensatsioonid ka teemaks tulnud. - kuidas on lahendatud jalgrataste parkimine töötajatele Hoiame oma ratast hoone koridoris. Võimalus hoida ka hoovis, kuid siiani pole see erilist poolehoidu leidnud, sest meil on mugav pääs suurde koridori, kus ratas on siiski ilmastiku jm eest paremini kaitstud. - kuidas on lahendatud jalgrataste parkimine klientidele/külastajatele Sisehoovis on olemas ratta parkimise statiivid, mis vajaks aga välja vahetamist, et muuta õues parkimine mugavamaks. - kuidas jagatakse infot jalgratta parkimise ja muude tingimuste kohta töötajatele, klientidele Kuna tegemist on niivõrd väikse firmaga ja kaherattalist kasutab enam-jaolt vaid kaks töölist (mina ja EBU), siis siiani pole me mingit kindlat kasutuskorda loonud. Kasutuse osas lepime pigem jooksvalt kokku, et kes võib õhtuks rattaga töölt koju sõita ja hommikul jälle tööle sõita jne. Lisainfoks: Tegelikult pole meil siin Tartus väga hull sõita midagi. Loomulikult võiks linnaruumi edasine planeerimine rohkem arvestada jalgratturite ja üleüldse kergliiklejate huvidega, mõelda vähem autokeskselt. Kõige rohkem on puudus headest jalgrattateedest, -ridadest, sest autoteel kitsastes linnatingimustes on ikka küllaltki kõhe nende neljarattalistega ruumi pärast võidelda. Parkimise osas vähemasti kesklinnas probleeme ei ole. Autojuhtide osas ka erilist üleolemist ja ülbet suhtumist ei esine (eks mõned erandid on alati igal pool). Rattaostuni jõudsime nii, et paljud igapäevased töösõidud Tartu linnas ei vaja üldsegi autot.. mõnikord saab rattaga kiireminigi. Eestlased on aga väga autopõhise mõtlemisega ja kui mõnega tuleb jutuks, et mis autoga ma sõidan töö juures siis on alati lõbus vastata, et meil tööratas ning jälgida siis inimeste üllatunud nägusid. Hetkel ühest rattast piisab, sest peale minu ja mu kolleegi on teised veel selles osas siiski pigem autode kaissu jäänud. Vahel kena ilmaga tuleb aga mõni meie omadest siiski ka isikliku rattaga tööle. Arvan, et elu läheb paremaks ning siit ka meie suur lugupidamine Teie ettevõtmises „Eesti Rattarikkaks“. Usun, et jää, mis tuleb murda, on kulunud juba üsnagi õhukeseks. Panin kirjale juurde ka mõned fotod kokkupakituna ja loodan, et avanevad. Päikest, Edgar Kaare maastikuarhitekt - planeerija
|