Tähelepanu!
Järgnev materjal on saadud AS Tallinna Vesi töötajatele kasutamiseks mõeldud jalgrattateemalise materjali hulgast. Vastav temaatika on AS Tallinna Vesi siseserveris esindatud ning kõigile töötajajaile vabalt kättesaadav ja-kasutatav. Tegelikult on siin väljatoodu vaid üks lõik sellest kogumist - inimeste lood oma jalgrattaemotsioonidest. Ruumi kokkuhoiu mõttes ei ole siin rataste hoolduse ja ohutu rattasõidu temaatikat, kuigi ka need teemad on väga põhjalikult ja asjatundlikult oma töötajatele vajalikuks peetud ära seletada.
Oleks vist liigne selle taustal lisada, et selles asutuses on rattagasõit igati soodustatud.
Materjali kasutus on AS Tallinna Vesi ametkonnaga kooskõlastatud.
Antti, Rattarikkaks heade näidete püüdja.
_________________________________
NB-ohutut liiklemist jalgrattal!
Jalgrattasõit on hea ja tervislik viis ringiliikumiseks, kuid sellel
on omad ohud - isegi kogenud sõitja jaoks. Võib juhtuda midagi ettearvamatut ning õnnetus ongi käes. Sel kevadel juhtus Vee-puhastusjaama territooriumil õnnetus meie töötajaga, kes sai jalgrattalt kukkudes näovigastuse ning murdis käeluu nii õnnetult, et pidi 4 kuud töölt ära olema. Kui ettevõtte Töö-keskkonnanõukogu arutas jalgrattasõiduohutusega seotud küsimusi, tuli selgelt välja teema, et ühelt poolt ei tunnetata piisavalt jalgrattasõiduga kaasnevaid ohtusid, teisalt oli aga pea igaühel tuua näiteid enda või lähedastega toimunud tõsistest intsidentidest. Nõnda sai otsustatud, et toome selle teema “Infotilga” vahendusel kõigi töötajateni, jagades teiega nii oma isiklikke valusaid kogemusi kui pakkudes lihtsaid tõdesid ohutuse tagamiseks.
* * * * * *
Estel, personalijuht: “Seni, kuni ise sadulas oleme või näeme kedagi muretult sõitmas, ei pööra me rattasõidu detailidele erilist tähelepanu. Kuni…müraki! Ja sekundi murdosa jooksul näed inimest saltona õhku lendamas ja peaga vastu asfalti maandumas.
Nii juhtus minu noorema vennaga, kes tavatses koduukse ees igal õhtul jalgrattaga sõita. Seda, et kord oli kuskilt keset teed sattunud telliskivi, ta õhtuhämaruses ei märganud. Kaheksa aasta vanuse vanema õena tahtsin võtta vastutust ja aidata aga .... vend küll tõusis püsti, kuid mind ära ei tundnud. Tal oli valus ja paha olla, nii paha, et tuppa jõudes ei suutnud köögil ja vannitoal vahet teha. Sihitult hulkus ta toast tuppa ja lalises arusaamatuid sõnu. Hirm, abitus ja ahastus, mis mind sel hetkel valdasid, panevad praegugi neid ridu kirjutades mul käed värisema. Telefoni ei olnud. Ema-isa ei olnud. Naabritest oli kodus 80 aastane vene mammi, kelle kasutus ainult suurendas minu paanikat....
Sellest, mis edasi sai, mul mälus salvestused puuduvad. Usun, et pole vaja kaugelt otsida põhjust, miks reageerin emotsionaalselt olukorras, kus näen inimest ilma turvavarustuseta kaherattalise sõiduriistaga sõitmas.”
Andres, veepuhastusjaama juht: “Kord juhtus jalgrattaõnnetus minu pojaga. Ta sõitis jalgrattaga Kuusalu alevi vahel ning kiirus oli päris suur. Temaga samas suunas selja tagant tuli auto, kuid poeg ei pannud autot tähele ja jätkas sõitu. Auto keeras jalgratta eest läbi kõrvalteele, kuid ei arvestanud jalgratturi sõidukiirusega. Tulemuseks oli see, et poeg sõitis hooga autole külje pealt sisse, põrkus vastu auto külge ning lendas pea ees muruplatsile - kõnnitee äärekivist 10 cm kaugusele. Seekord vedas. Olukord lõppes ainult jalaluumurruga, pea jäi terveks. Oleks ta maandunud 10 cm lähemale, oleks lõpptulemus võinud olla palju hullem. Kaitsekiivrit pojal peas ei olnud.”
Õnnela, töökeskkonnaspetsialist: “Kui olin umbes 12aastane, käisime sõbrannaga tihti jalgratastega sõitmas. Sõitsime enamasti Lilleküla ja Linnuküla kandis eramajade vahel. Kuna kõnniteid - rääkimata jalgrattaradadest - seal ei ole, siis sõitsime alati sõidutee servas. Seekord sõitis sõbranna ees ja mina tulin järgi. Ühel hetkel aga jõudis mulle tagant järgi keegi võõras, kes vastutuleva auto sunnil ilmselt otsustas minust võimalikult lähedalt mööduda. Ma ehmusin ja ratas tegi vänderduse, millest täiesti piisas kukkumiseks. Kukkusimegi siis koos tundmatu ratturiga. Seekord maandumine oli õnnelik, kõigest mõned kriimud ja õnneks ei tulnud ka tagant autosid.”
Aare, transpordi- ja haldusspetsialist: “Suvekuul, sõites hilisel tunnil jalgrattaga mööda suhteliselt kitsast puude, kiviaedade ja kraavidega ääristatud kruusaga kaetud külavaheteed, kohkus rattur ootamatult vastutulevast sõiduautost ning hakates aupaklikult teed andma, kaldus rattaga teelt välja ja kukkus. Tagajärjeks hetkeline teadvusekaotus ning kriimustused, muhud peapiirkonnas, kuna ta oli kukkunud peaga vastu kiviaeda. Kiivri olemasolul ja selle õigel kasutusel oleks tagajärjed nähtavasti olnud palju leebemad.
Sõites asfaltkattega teel jalgrattaga suurel kiirusel, kaotas ratas kurvis juhitavuse, kuna asfaldile oli selles kohas sattunud lahtist kruusa. Tagajärjeks peahaavad, õlavigastus, rangluu ja roiete murd ning teadvuse kaotus. Kiiver oleks olnud jällegi abiks.”
Evelyn, analüütik: “Minul on kirjeldada juhtum, mis juhtus hiljuti minu mehega. Eelmisel nädalal käis mu mees õhtul rattaga sõitmas. Tagasi tulles oli ta näost täiesti valge ja ütles, et kukkus. Kus kukkus ja mis juhtus, ta ei mäletanud: selles osas oli tal täielik “mäluauk”. Õnneks kandis ta kiivrit. See oli ühelt poolt korralikult kriimustatud, mis viitab asjaolule, et ilmselt oleks hullemal juhul olnud pea korralikult vigastatud. Pöördusime igaks juhuks Mustamäe haigla traumapunkti ja seal avastati, et vasaku käe väiksem luu oli veidi oma paigast nihkunud ning seega ootas teda vähemalt 10 päeva kipsi (igapäevane elu-olu totaalselt segi paisatud). Arstid arvasid, et mäluaugu tingis ilmselt šokk. Hiljem on mälu veidi taastunud ja hetkest meeles niipalju, et ilmselt sõitis ta rattaga majade vahel ning kohas, kus on pime nurk, ilmselt tuli vastu auto. Ilmselt ta pidurdas järsult ning kukkus paremale poole (sellele viitavad kriimustused rattal), ehkki viga sai ja kipsis on vasak käsi. Mis täpselt juhtus, ta siiani ei mäleta. Samuti ei suuda ta meenutada, kuidas koju sai või kas see auto ka peatus.”
Heli, töökeskkonna juht: “Kooli ajal sõitsime sõpradega tihti jalgratastel võidu, aga kiivrit me muidugi ei kandnud. Sel korral sõitsin võidusõidurattal suurel kiirusel asfalttee serva pehme liiva sisse, käisin käkaskaela ja edasi tuli pimedus. Kui uuesti “pildi ette” sain, oli esimeseks asjaks otse silme ees suur rändrahn… Väga napilt jäi puudu, et oleksin peaga vastu seda lennanud! Seekord vedas hullult, pääsesin rangluumurru ja purunenud rattaga. Kuna alati nii hästi minna ei pruugi, on kiivri kasutamine nüüd minu ja pere jaoks enesestmõistetav.”
Sven, Pinnavee osakonna tehniline spetsialist: “Kord lapsepõlves sõitsime sõpradega igasuvisesse supluskohta. Tee viis mäest alla orgu ja siis järgnes kohe järsk tõus ning teed teadsin nö une pealt. Teadsin ka seda, et on lõik, kus saab arendada kohutavalt suurt kiirust. No kümneid kui mitte sadu kordi sai sealt läbi tuhisetud probleemideta! Tol ajal omasin jalgratast nimega Ereliukas 8, millel aegajalt tekkisid tehnilised rikked. Tookord mäest alla tuhisedes sattuski just kett maha tulema ning see tähendas ka ühtlasi seda, et sõiduriist ei omanud enam pidureid. Mäe all ootas mind pisut liivane koht, mille läbimiseks oleks olnud mõistlik pidurdada. Pagan!, minu esimeseks piduriks seal all osutuski pehme liiv, mis peatas küll ratta, kuid mind siiski mitte. Minu peatasid suur känd ja pisut väiksem kivi selle läheduses. Ega ei mäletagi, kas mu pea sai sõbraks kivi või kännuga, kuid see sarv, mis pähe kasvas, meenutas nukitsamehe oma. Kandsin tükk aega nokatsmütsi - natuke ju piinlik ka.”
Leho, varade juht: “Minul isiklikke kogemusi kukkumistest ning vigastustest ei ole, kuid kiivri kandmine jalgrattasõidul on mul sama loomulik, kui turvavöö kasutamine autosõidu ajal. Olles enda suhtes tähelepanelik, olen sama nõudnud ka oma lähedastelt. Mõtlema panid mind kiivri kasutamise vajalikkusest pigem ajakirjanduses edastatud sõnumid (näiteks paari aasta eest oli väga traagiline juhtum, kus jalgrattur kukkus peaga kõnnitee äärekivi vastu ning suri. Tema elu oleks kindlasti päästnud kiivri kandmine).”
________________________________________
Jalgrattasõit on hea ja tervislik viis ringiliikumiseks. Kui lihtsaid nõuandeid järgida, kulgeb sõit kindlasti ka ohutult.
Seega ohutu sõidu nimel tuleb alati:
• kiivrit kasutada
• jälgida, et jalgratas oleks tehniliselt korras
• varustada ratas helkuritega, veel parem – paigaldada ka vilkuvad tuled halvas nähtavuses sõitude tarbeks.
• tagada jalgrattaga sõites märgatavus teiste liiklejate jaoks: seepärast tuleks jalgratturil kanda erksates värvides riideid või helkurvesti, pimedas eelistada heledamaid riideid
• olla tähelepanelik kaasliiklejate suhtes ning anda aegsasti märku kavandatavates manöövritest.
